Kui ma kaks päeva enne aasta lõppu Helsingis Soome läbi aegade parima jäähokimängija Teemu Selänne karjääri lõputseremoonial viibisin, siis ma vaatasin koos 12,750 jäähokifänniga minevikku. Ma kerisin läbi need 25 aastat, mida Teemu Selänne ja Soome jäähoki on mulle pakkunud. Ja ma sain aru kui hea on midagi tulihingeliselt niimoodi armastada, et iga pisemgi õnnestumine kaalub üles kõik ebaõnnestumised. Armastada nii, et vihata ei taha ja ei jaksagi.
Kahjuks oli 2015 vihkamise aasta. Me vihkasime teisi rahvusi. Vihkasime teisi rasse. Vihkasime teistsuguseid inimesi. Vihkasime sõjapõgenikest pagulasi. Mina ka vihkasin. Nii minus kui kõigis neis, kes vihkasid, kadus sama palju armastust kui tekkis vihkamist. Sest armastus ja vihkamine ei käi käsikäes. Nad on oma olemuselt absoluutsed vastandid.
Ma vihkasin, kuniks nägin ühte fotot, mis muutis mind ja minu suhtumist nii sõjapõgenikesse kui vihkamisse kardinaalselt. See raputav foto oli väikesest poisist, kelle keha lebas elutult rannaliival. Tema lühike elu lõppes sealsamas. Ta ei olnud mitte milleski süüdi. Kui selleks, et ma aru saaksin, et mina ei ole parem inimene sõjapõgenikega võrreldes, oli vaja ühe süütu poisi elu, siis see vahetus oli liiga ränk. Aga see muutis mind. Muutis paremaks inimeseks.
Kui see kõrvale jätta, siis 2015 oli tegelikult ilus ja hea aasta. See oli aasta, mis andis mulle uue võimaluse. Kes iganes, see lahke andja oli, ma tänan teda selle võimaluse eest. Mind on alati naerutanud ühe klassiku ütelus: „Elu on inimese parim aeg.“ Aga nii see on. Elu on parim, mis meile antud on. Kahjuks saame me sageli sellest liiga hilja aru. Minul ei ole veel õnneks liiga hilja. Ma kavatsen nautida iga minutit, mis mulle elada on antud.
2015 oli õppimise aasta. Berlin School of Creative Leadership andis uusi mõtteid, kuidas oma teami loovalt juhtida ja Imaginet edasi arendada. Samas on minu ambitsioonid niivõrd suured, et nii mõnikordki tekkis küsimus: kas ma ikka saan hakkama? Küll ma saan. Minu ümber on inimesed, kes mind aitavad ja koos minuga sellesse usuvad.
2015 oli uute sõprade aasta. Dieter, Ville, Samuel, Liina ja Antonio olid need, kellega tekkis klapp esimesest silmapilgust. Õnneks jäid ka kõik vanad sõbrad alles. Nii uute kui vanade sõpradega sai veedetud aasta läbi kuni aastavahetuseni välja palju toredaid hetki, mis jäävad kauaks meelde.
2015 oli võimaluste aasta. Minu ellu tekkis inimesi, tänu kellele võib tulevik olla hoopis teistsugune kui ma täna arvata oskan. Seda ei ole siinkohal mõtet isegi kirjutada.
See oligi minu 2015 lühidalt ja linnulennult. Huvitav, milline tuleb 2016?
2016 algas suudlusega. Kuuma suudlusega oma armsalt naiselt Annikalt. Teadmisega, et ta on parim, mis mu elus juhtunud on. Selline naine peaks olema igal mehel. Naine suure algustähega. Ideaalne ema. Parim sõber.
2016 tuleb pöörane aasta. Vinged kliendid, kihvtid kolleegid ja uued väljakutsed on need, mis teevad jätkuvalt minu töö mulle kõige huvitavamaks maailmas. Palju reisimist, uued tutvused ja sõbrad, meeletult palju ideid ning tohutult enese harimist on jällegi need, mis aitavad püsida värskena.
Ahjaa veel. 2015 kutsusin ma sind Imaginesse sagedamini külla. Niisama juttu ajama, aga sa ei tulnud. Tulid siis kui oli vaja tööd teha ja kampaaniaid ellu viia. Teeme nii, et 2016 tuled sa ikka niisama ka. Ajame juttu tühjast-tähjast, klatšime konkurente, kirume poliitikuid, ehk teeme kõike seda, mis on kihvt. Ja läheme pööraseks oma mõtete ja ideedega. Nii pööraseks, et me 2017. aastal võiksime tehtud asjade üle uhkust tunda seal, kus maailma kõige parematele auhindu jagatakse. Cannesis.
Ma soovin sulle pööraselt vinget 2016. aastat! Palju armastust ja roki sajaga.
