Eelmise aasta oktoobris Imagine’i 12. sünnipäeva seminaril kuulutati Designer Awards 2015 võitjaks mind, mis tähendas, et Imagine saatis mind kolmeks nädalaks praktikale Brasiiliasse, Sao Paulosse, Oz Design agentuuri. Nüüd olen sealt tagasi ning heidan veidi valgust, mis tunne oli olla ja töötada teisel pool maakera.

Reis
Tavaliselt mul reisiärevust ei teki, kuid seekord oli kõik teisiti. Viimati olin ma nii ärevil kolm aastat tagasi enne lendu Veneetsiasse, kus viibisin kuus kuud Erasmuse programmi kaudu. Seekord pigem isegi põnevil kui ärevil. Lend oli pikk ja tuim, kuid see, mis mind ees ootas, väärinuks ka neli korda pikemat lendu.

Minu kodu Brasiilias
Elasin need kolm nädalat ühes ilusamas korteris, kus ma kunagi käinud. See oli katusekorter – või pigem isegi katuseaed – kuhu kuulus kaks ruumi (magamistuba ja köök) ning terrass. Korter oli väga kunstipärane ja kena, kuid põhiväärtuseks oli Sao Paolole avanev vaade. Pooled korteri seinad olid klaasist ja seega läksin igal õhtul magama linnatulede säras. Mõistagi õppisin peagi, et kardinad on leiutatud põhjusega, kui ma just ei tahaks, et naabermaja ehitusmehed hommikul aknast sisse piiluks 🙂

Korter asus Sao Paulo ühes ilusaimas linnaosas – Vila Madalena. See oli väga roheline ja mägine elurajoon koos erinevate söögikohtade, baaride ja poekestega.

Tööle viis mind iga päev pooletunnine jalutuskäik. Umbes nädala pärast hakkasid inimesed, kellest igapäevaselt möödusin, mind tervitama. Poemüüjad, lasteaiakasvatajad, isegi turvamehed. Eestis oleks ma väga üllatunud, kui näiteks Magistrali keskuse töötajad või inimesed bussipeatustes üksteist hommikuti tervitaks.

Sao Paulo
Sao Paulo on väga suur. Linn on väga vertikaalne, kõik on ehitatud kõrgusesse. Järgmise kümne aasta jooksul on kesklinnas tõenäoliselt maha võetud kõik väiksed majad ning nende asemele on ehitatud pilvelõhkujad. Peale selle on kõik hooned täiesti ise nägu – iga arhitekti individuaallooming. Tänaval asetsevad kõrvuti tillukesed värvikad kodud ja 40-korruselised klaasist või betoonist kortermajad, millest mõne ehitus on jäänud pooleli seitse aastat tagasi ning see kõik on kaetud suurejooneliste tänavamaalingutega.

Kolme nädala jooksul nägin Sao Paulost tõenäoliselt ainult marginaalset osa, sest suure ajast veetsin kontoris ning tuli ka välja, et nii suures linnas on ringiliikumine oodatust keerulisem.

Reisidel olen harjunud palju jala liikuma, kolama mööda tänavaid ning iseseisvalt avastama kohti, kus vähem turiste, kuid kohalikud tegid mulle esimestel päevadel selgeks, et see ei ole hea mõte, eriti pimedatel õhtutel.

Alguses ei võtnud ma neid väga tõsiselt, sest arvasin, et muretsetakse liiga palju, kuid aja jooksul märkasin, et need polnud hoiatussõnad mulle kui keeleoskamatule turistile, vaid sealse elu kirjutamata reeglid, mida ka kohalikud ise järgisid. Näiteks ei tohiks jätta oma kotti hetkekski valveta, metroos tuleb seda alati kõhu peal kanda ja naised ei tohiks pimedal ajal üksi ringi käia. Lisaks tuli mulle üllatusena, et piirkonnad, kuhu ei tasuks minna isegi päevasel ajal, ei pruugi üldse asuda vaid äärelinnas, vaid ka suvaliselt linna keskel. Siiski, ei suutnud ma hoida tagasi oma uudishimu ning jalutasin riske vältides ringi nii palju kui võimalik ning võin öelda, et linn on väga väga ilus, mitmekesine ning värvikas.

Põhiliseks liiklusvahendiks oli metroo, millega oli väga hea suuremaid distantse läbida. Pimedal ajal oli alternatiiv kasutada taksot või Uberit. Päeval oli igal juhul targem liikuda metrooga, sest sealsed liiklusummikud on massiivsed. Kohalike jaoks on normaalne sõita tööle 1-2 tundi, mis tähendab, et inimesed, kes ei ela oma töökoha lähedal veedavad kuni neli tundi päevas autos. Kusjuures, see on väga tavaline, sest korterirendi hinnad on Sao Paulos väga kõrged. Põhinali oli seletada inimestele, et kui Eestis sõita ükskõik, millises suunas kaks tundi, läbitakse selle ajaga ⅔ kogu riigist.

Brasiillased
Kes või mis on “brasiillane”, jäi minu jaoks endiselt defineerimata. Inimesed Sao Paolos on väga erinevate välimuste, iseloomude, staatuste ja lugudega. Nad elavad üldiselt suhteliselt tavalisi elusid ning nende lootused, rõõmud ning hirmud on suhteliselt samad, mis inimestel siinpool maakera. Nad on ehk veidi rõõmsameelsemad ja ekspressiivsemad kui keskmised eestlased. Visuaalses võtmes on brasiillased meie mõistes ehk lühikesed ning on naisi, kellel on märkimisväärselt kaunid pepud 🙂

Brasiillased on väga lahked ning hoolivad. Korrakski ei tekkinud mul seal olles tunnet, et ma oleks üksi või hooletusse jäetud. Isegi kontvõõrad tänavalt püüdsid hoolimata keelebarjäärist alati anda endast parima, et aidata. Brasiillased on ka väga kirglikud ja lojaalsed – korraga on võimalik fännata ainult ühte jalgpallimeeskonda või küpsisebrändi. Neile meeldivad magusad asjad, kohe VÄGA magusad asjad. Ja söömine. Ja koerad. Ja peod. Samas on nad pereinimesed. Üleüldiselt on brasiillased väga armastavad.

Oz Design + estratégia
Kontorisse võeti mind vastu nagu ma töötanuks seal terve elu. Kogu tiim oli ülisõbralik ning abivalmis ning nad alati alustasid vestlust sõnadega “Hy, I don’t speak very good english, but …”.

Oz on disainiagentuur ning nende edu saladus on pakkuda kliendile midagi enamat – midagi, mida isegi ei osata tahta. Ozi töömeetodi suur osa on uurimistöö ning sellele panustatakse meeletult. Iga väiksematki detaili, mis võiks mõjutada lõpptulemust, analüüsitakse enne kliendile esitlemist põhjalikult. Võin julgelt öelda, et umbes pool nende presentatsioonidest oli selgitamaks klendile, miks tuleks teha just nii nagu nemad seda välja pakuvad.

“Me võtame kliendil käest kinni ning näitame neile kõike seda, mis on nende tellitud töö taga, selleks et nad saaksid päriselt aru lõpptulemist,” selgitas disainer Senha.

See on ka põhjus, kuidas Oz suudab pakkuda oma klientidele julgeid ja toimivaid “out of the box” lahendusi.

Ozi portfoolio on väga mitmekesine alates viitesüsteemidest kuni strateegilise brändinguni, kuid kõigi nende tööde ühiseks jooneks on tugev visuaalne esteetika ning suhestuvus lõpptarbijaga ehk kui hästi suhestub tulem kasutajaga. Ilu on nende kujunduses tähtsal kohal, kuid disaini funktsioon on alati prioriteet.

Oz vs. Imagine
Oz on paljuski Imagine’iga väga sarnane: näiteks selles, kuidas tiim on kontoris paigutatud, kolleegide omavahelises dünaamikas või isegi klientides.

Ronald Kapaz oli mu sealne ülemus, kes hoolitses selle eest, et mu to-do list oleks täidetud põnevate ülesannetega ning, et vabast ajast näeksin ja kogeksin Sao Paulot selle kõige paremas võtmes (suur-suur aitäh sulle, Ronald!).

Erinevustest andis kõige selgemalt tunda tähtaegade vahe. Siin on tavaline, et kõike on vaja esimesel võimalusel või veel parem – kohe. Seal sain luksuslikult töötada brandingu kontseptsiooni arendamise ja moodboardi kokkupanemise kallal kolm tööpäeva järjest (ausalt … wow). Kui siin teeme vajadusel logo ära nelja tunniga, siis seal tehtaks seda ehk neli päeva. Nad ei tee seda neli päeva mitte sellepärast, et nad oleks aeglased, vaid nende viis töötada koseptsiooniga on teine. Ja selle nelja päeva jooksul toodavad nad ka väga põhjaliku esitluse põhjendamaks mida, miks ja kuidas teha. Ma ei oska öelda, kumb töömeetod on parem, sest kindlasti on igal projektil omad vajadused, kuid aja ja kvaliteedi suhe on midagi, mida ei tasuks nii kergelt unustada.

Seal töötades oli tunda ka tiimi teistsugust hierarhia jaotust. Eriti, mis puudutas kollektiivset loomingutööd ja disainilahenduste väljapakkumist. Ma olin siiralt üllatunud kui Ozi tiim usaldas mulle nende ühe suurkliendi kataloogi kontseptsiooni ja visuaalse lahenduse loomise lastes mul leida tee ning lahendused.

Kui oli midagi, millest ma tundsin puudust, siis need olid kindlad tähtajad. Seal on inimestel väga paindlik arusaam ajast, mis oli kohati naljakas ning kohati küsimusitekitav ja tõenäoliselt ka ainus, millega seal olles ära ei suutnud harjuda 🙂

Mis ma õppisin selle kolme nädalaga?
Palju. Väga palju. Ma ei kasvanud mitte ainult kujundajana vaid ka inimesena.

Taasõppisin, et kui projektil on kontseptsioon, peaks see olema läbiv, mitte pooles vinnas, sest nii on “turvalisem”. Kui sul on midagi öelda, ütle seda selgelt ning ole selles kindel.

Lisaks õppisin, et ideede esitlemine on sama tähtis kui idee ise – kui klient ei mõista töö tagamaid, siis taandub tulemuse heaks või halvaks kiitmine pelgalt subjektiivsele visuaali meeldivusele. Õppsin ka usaldama ennast ja oma ideid rohkem.

Ja lisaks tööalastele kogemustele jõudis mulle ka kohale, kui s*taks head elu ma ikkagi elan. Meil on tavaline, et vingumine on suhtlusviis ning “ah.. mis mina” on viisakus aga … olgem ausad praegu mu elu on väga lill. Põhimõtteliselt täiuslik. See, kus töötan ja kuidas ma elan… ütleme nii, et siinne elu on väga priviligeeritud. Seega tõenäoliselt nüüd mõnda aega kurdan ma vähem kõiksuguste väikeste asjade üle 🙂 Vahest on vaja käia kaugel ära selleks, et hinnata neid väikseid asju, mis on kodus juba olemas.

Thank you!
Suur tänu kogu Ozi tiimile, et te olite üks suur armastav pere mulle need kolm suurepärast nädalat (eriti Ronald ja Marilia)! Aitäh, et te usaldasite mind, aitäh, et te juhendasite mind oma maailmas ning aitäh, et te jagasite minuga Sao Paulo parimaid palasid! Kohtume peagi taas!

Ja suur suur aitäh Margole, Helenile ja kogu Imagine’i tiimile, et mul üldse oli selline võimalus! Lihtsalt… võimas! Aitäh!