Viibin esmakordselt maailma suurimal loovusfestivalil Cannes Lionsil. Kuna mul on eelmise aasta lõpus Helsingis peetud Eurobesti näol olemas võrdlusmoment, võin täiesti objektiivseks jäädes väita, et tasemevahe on üüratu. Eelmisel aastal turnisin reklaamimaailma Munamäel, nüüd seiklen Mount Blancil.
Tegelikult ei osanud ma midagi oodata, aga kuidas saanukski, kui ma pole siin varem käinud. Võrreldes Eurobesti-eelse ootusega teadsin vaid, et Vahemereäärne kliima ja õhulistes suvekleitides ringi hõljuvad päikesekuldse jumega kaunitarid on mulle varatalvisest Helsingist ning kurguni kinnipolsterdatud sulejopedes kujudest sümpaatsemad. Kuid oma postituses ei lase ma end nendest teguritest kuidagi kallutada.
Ehk tegin Eurobestil lihtsalt valed valikud, kuid seal oli liiga palju nõrku ettekandeid. Oli piinlikku eneseupitamist, oli ettevalmistamatust, oli lihtsalt halbu ettekandjaid (mõtle oma ülikooliaja kõige igavamale õppejõule). Seminaridel jäid liialt domineerima juba ammu läbikulunud väljendid “tee midagi teistmoodi”, “mõtle out-of-the-box” ja muu selline vaht, mille suunas niikuinii iga loovinimene püüelda võiks. Uusi ideid või kaasakiskuvaid mõtteid oli vähe.
Cannes Lions tõmbas aga kohe kaasa. Tõsi, mul kui suurel zombie-sõbral on raske endale andestada, et ma magasin maha ettekande “How to survive zombie attack”, kus teiste hulgas astus üles USA hittseriaali “Walking Dead” staar Steven Yeun, kuid samal ajal teises saalis toimunu oli võit igal juhul.
Reklaamidele pühendunud UK produktsiooni Blinkinki tegevprodutsent Bart Yates võitis momendilt publiku südamed. Ta näitas visuaalselt kauneid südamlikke lugusid rääkivaid klippe, kuid kõige olulisem oli, et ta suutis making-of’ide ja tööprotsessi selgitamisega auditooriumini tuua kogu tiimi pühendumise. Briljantsed klipid ja soojad lood ei sünni niisama. Nendega nähakse tõesti vaeva. Tõsi, väikses Eestis ja siinsete eelarvete juures näib mõni protsess natukene ulmevaldkonnast, kuid mõned meetodid on vägagi reaalsed. On, mida oma töös üle võtta.
Koos korealase Peter Kimiga oli huvitav kiigata tulevikku. Tema ettekanne “The Next Decade of Social Media” keris ajaratast kümme aastat edasi spekuleerides sotsiaalmeedia üle. Tema hinnangul muutub valdkond kardinaalselt. Tuleviku sotsiaalmeedia on automatiseeritum, personaalsem ja integreeritum ning kolib sinna, kus me teda praegu isegi ette ei oska kujuta. Sotsiaalmeediakiip sinu või sinu lemmiklooma naha all? Jah, 2025. aastal ilmselt reaalsus. Ka rõhutas ta, et tuleb võimalikult kiiresti ära unustada valearusaam, et sotsiaalmeedia on tasuta. See pole juba praegu nii ja muutub tulevikus veel selgemaks.
Ettekande “Nailing Jelly to a Tree & Other Wild Goose Chases” lähenemine oli jällegi täiesti omamoodi. Kognitiivse neuroteaduse professor doktor Itiel Dror ja brändiekspert Nir Wegrzyn selgitasid koos inimeste (loe: tarbijate) psühholoogiat ja brändi maine olulisust. Et infoajastul tuleb reeglina teave ühest kõrvast sisse ja läheb sama kiiresti teisest välja, ei piisa pelgalt heast sõnumist – slogan või lubadus peab olema nii hea, et süüvib mällu. Sõnumist peab saama mälestus. Sama oluline on lugu, mida viimasel ajal reklaamimaailmas nõnda palju rõhutatud. Kui räägid loo, pead seda tegema hästi, sest vastasel juhul see kaob.
Kas teadsid, et pimetestides eelistavad üheksa inimest kümnest Pepsit Coca-Colale? Aga Coca-Cola müüb sellegipoolest neli korda paremini. Coca-Cola räägib lugusid. Coca-Cola on ise lugu.
Et jaanipäevanädalal ei taha keegi eeposemõõtmetes blogipostitusi lugeda, on aeg otsad kokku tõmmata. Olulise märkusena olgu rõhutatud, et avapäeval ei õnnestunud mul ühelegi haigutamapanevale loengule jõuda. Ehk nii jääbki?
